Eelmisel päeval oli mul arsti juurde aeg pandud. Ma muidugi ise olin lootnud, et selleks ajaks ehk on Matu meiega aga ei miskit.
Tegelikult algas kõik märksa varem. Nii 10 päeva enne siis oli ämmaemanda juures läbi vaatus. Läbivaatusel selgus, et avatust on juba 2 cm ja pea on ilusti fikseerunud. Vaja vaid oodata valusid.
Kodus hakkasime siis protsessi ergutama.
- Proovisime kahte "S".i (PS! Sauna meil kodus pole :P), abi ei tuhkagi.
- Mõned päevad edasi läksin jalutama, tegin oma 10km ringi. Ja nii kaks päeva järjest. Siis enam ei viitsinud.
- Pesin kodu kõik põrandad kükakil ära
- Lõpuks võtsime Toompea trepid ette. Ma marssisin üles alla oma kolm korda. Ikka ei midagi.
Igatahes sõitsin koju. Õhtul hakkasin tundma kergeid valusid aga vahed olid algul 8 minutit pikad. Lõpuks venisid üldse 20.nele minutile. Õhtul oli veel Aurisel mõned käigud ees. Ma ei julenud üksi koju jääda, et kui midagi juhtub siis vähemalt ta saab mind sõidutada. No vahed läksid veel pikemaks ja lõpuks nagu kadusid üldse ära.
Leppisime kokku, et läheme koju mitte haiglasse nagu vahepeal arvasime ja puhkame end välja. Kui öösel valusid ei tule sõidame haiglasse pärast hommikust ummikut, kui tulevad öösel valud siis läheme kl 7.ks haiglasse.
Öösel läksin nelja paiku WC.sse ja tundsin, et mingi imelik valupojakene käib üle. Kolisin siiski voodisse tagasi. Und ei tulnud aga mingid valupojakesed käisid iga 5 minutit tagant. Kolisin suurde tuppa ja läksin arvutisse. Kuue paiku äratasin mehe, et noh.. meil vist täna haiglasse minek. Auris võttis seda suhteliselt rahulikult ning hakkas meile hommiku sööki tegema. Poole paiku ta ikka vaatas, et asi ei ole väga õige ja hakkas kiiremini liigutama. Autosõit haglasse oli ikka õigel ajal. Sest suurema valuga poleks ma neid valusid küll tahtnud taluda. Aga hommik oli ilus. Päikese tõus ja rahulik liiklus. Üldjuhul täitsa nauditav.
Haiglasse jõudsime 7 aeg. Auris täitis kõik paberid ära, sest ma olin seal natuke kõveras oma 5 minutiliste valudega. Kui ma teatasin neile, et eile oli avatus 5cm ja praegu on valud 5 minutiliste vahedega, muutusid tädid seal natuke tõsiseks ja hakkasid siblima. Viidi siis läbivaatuse ruumi ja pandi see aparaat külge mis valusid mõõdab. KTG näitas ilusti valusid ja kui tehti läbivaatus siis see näitas 7-8 cm. Kupatati siis meid üles sünnitus palatisse. Sinna jõudsime kell 8. Tundsin, et kerge kakahäda on. Teadsin, et kui see tunne peale tuleb, ei tohi vetsu minna. Rääkisin sellest ämmakaga, kes arvas, et võiks ikka wc.s käija ära. Oligi punna häda :D
Edasi 2 tundi läks valutamise tähe all. Sel ajal oli mehest suur suur abi. Ta tuletas meelde kuidas hingata, ta silitas selga, ta hoidis mind püsti, ta talutas mind ringi, ta käis minuga wc.s, ta andis vett ja pani muusika mängima. Matu sünni ajal laulis Phil Collins. Ohh see oli mõnus.
Kell hakkas lähenema 10.nele. Mu lemmik valutamise asend oli: toeatasin käed voodile ja taguotsa panin mehe reiele. Nii pool seistes, kummardades oli kõige parem valusid üle hingata. Kui kell sai 10 arvasin, et see asend ei aita ja mõtlesin voodisse kolida kuna nii oli valusam. Et vbla tugevamad valud aitavad kiirendada protsessi. No nii ma vähemalt mõtlesin.
Läks kaks valu mööda ja veed lendasid pauguga poole valu pealt lahti. Ma nii ehmatasin ja olin väga üllatunud näoga mehel otsa vaadanud ja öelnud "Vesi tuli". See oli väga naljakas olnud.
Ja siis läks põrgu lahti. Need valud olid ikka päris hullud. Ämmakas ütles, et oli täis avatus ja võis pressima hakata. Pressides nii valus ei olnud, seega ma pressisin. Esimese valu ajal ma vaatasin haledate silmadega mehele otsa ja ütlesin "Ära mine", ma nägin kui raskelt tuli tal üle huulte "OK". Ning järgmise valu ajal ma karjusin talle, et "Mine ära!". Auris ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja olles saanud mõned juhtnöörid ämmakalt lendas ta nagu pudru kuul palatist välja.
Ämmakale lisandus veel lastearst ja anestesoloog. Viimaseks oli üks noor mees. Aastatelt nii 25. Igatahes, tema arvamus sellest sünnitusest vist oli, see kuskil nurgas mööda saata. Minul aga tuli valu ja oli vaja kätt mida pigistada... Vaatasin ringi ja sirutasin käe tema poole. Ning nüüd mul oli jälle üks tugev käsi mida pigistada :D
Vaene poiss ma ikka pigistasin ja väänasin ta kätte nii kuis jäksasin. Ta vahepeal isegi üritas kätt vahetada.. aga mulle meeldis see üks käsi palju rohkem.
Lõpuks tundsin, et laps hakkas alla vajuma. Oi krt see oli alles valus, tundsin kuidas kõik allpool venib ja kisub laiali. Lõpuks poiss saabuski, ühe suure punnitusega. Kuidagi ma ronisin sealt järilt voodile ja poiss pandi mulle kõhule.
Hiljem olen hakanud mõtlema, et poiss ei hakanud kohe kisama. Ta samamoodi ohkas nagu minagi. Tegime ju koos suure töö ära ning nüüd puhkasime.
Siis lõigati nabanöör läbi, kuna see oli nii lühike, et poja ei ulatunud emmele rinnale vaid jäi kõhule. Poja pandi emme rinnale ja ma sain teda nüüd lähemalt vaadata. Mu poja oli ilus ja suur ja täitsa minu oma. Natuke küll ligane aga noh...
Siis viidi poja kaaluma ja mõõtma ning riietuma ning samal ajal tehti mind korda. Natuke valus oli.. aga mul oli savi. Olin kaotanud ligi pool liitrit verd, tänu sellele olin ikka väga nõrk.
Kui lõpetati mu kinni nõelumine, kutsuti ka Auris sisse. Ma ei ole teda kunagi nii õnnelikuna näinud kui siis. Tal olid pisarad silmis ja see särav nägu, need emotsioonid. Tol hetkel tundsin süümekaid, et mina ei ole nii õnnelik kui tema. Ta tõesti oli õnnelik me poja üle.
Sünnitus palatis olime kuni kaheni... siis saime perepalati. Käija ma ei jõudnud seega läksime sinna ratastoolis, mis oli imelik. Kuidagi jättis sellise tunde, et ise ei saa hakkama. Aga noh nagu hiljem selgus ega ikka ei saanud ise küll hakkama. Väga nõrk olin ... ning siis oli Aurisest ka väga palju abi. Tema toimetas poisiga, mina sain ainult sööta teda. Esimesed mustad kakad pesi tema ära.
Koju saime paari päeva pärast. Siis tuli minu vanaema meile appi. Kuna ma väga ei saanud jalul olla.
Poiss sündis 24.09.2008 kell 11:47
Poisi mõõdud:
Kaal 4464 g
Pikkus 53 cm
Pea ümbermõõt 37 cm
