Tundub, et Mattiasel hakkavad hambad tulema. Väga tihti on poiss pahas tujus. Selleks, et kiku valu vähegi unustada, ripuks Matu koguaeg emme küljes.
Eks ma jõudu mööda katsu teda lohutada aga teinekord oleks vaja endal süüa või nõusid pesta.
Aga kui mõtlen poja ja ta hammaste peale siis läheb ikka süda härdaks - vaene pisi-poja.
Kui poja on pikalt pahandanud minuga siis ma olen kohe terveks päevaks väsinud. Saaks see aeg kiiremini läbi.
Naljakas on see, et ma koguaeg ootan, et mingi aeg saaks läbi. Algul see, et need pahad kõhuvalud läheksid üle, nüüd siis hambad.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment